Kokkutulekul

Sel nädalalõpul toimus 12. Rahude kokkutulek Lau lülas Õunapuu talus. Täpsustatud andmetel oli kohal 102 inimest. Avamise au kuulus vanimale Rahule, millele järgnes kokkutuleku laul ja päevakava tutvustamine.

Väiketraktor vedas nii telgid kui ka turskemad mehed, kes põlgasid jalavaeva, õigesse kohta. Rahvas paigutati registreerimise teel kahte külla, kes valisid endale külavanemad ja oma külale nime. Kõik mängud ja võistlused toimusid kahe küla vahel.

Paik oli fantastiline, püstkoda, suitsusaun, kalatiigid, palliplatsid, söögikohad, lipuväljak ja palju muud. Taustal on näha vana kaev.

Igale võistlusele jätkus pealtvaatajaid ja kaasaelajaid.

Teatevõistluse raskemad etapid olid märkilaskmine õhupüssiga ja täispuhutaval ja tõmmataval kotil kaaslase üle jõe tirimine.

Naisekandmine üles mäkke ja palju muud põnevat.

Rahvale pakkus suurt elamust puššpalli mängimine.

Teise päeva lõuna paiku langetati lipp ja tänati kokkutuleku korraldajaid ja läbiviijaid.

Soovijaile korraldati matk Keava rabasse. Tulijaid oli palju.

Kõrgel vaatetornil tehti pilte.
Kõik ei mahtunud korraga ühele pildile.

Hüvasti, ilus ja väike Keava raba!

Kohtumiseni 2008.a. Saaremaal Paaste rannas!

Aitäh Õunapuu talu töökale noorele perele!

Vihmasel ja tuulisel esmaspäeval

* Oleme jõudnud XXI sajandisse, aga midagi pole muutunud päikese all. Kas praegune põlvkond on tõesti lagastaja, põletaja, lõhkuja, rüvetaja, kel pole miski püha? Ei ole nende vandaalitsejate eest kaitstud ei kalmistud, skulptuurid, klubid, kinod, koolid, lasteaiad, viljapõllud... miski. Ehk hoiavad, armas koolimaja, sind need kaitsesilmad. Usun, et hoiavad.

* Vihterpalu metsadesse pannakse samuti üles valvekaamerad, et püüda kinni metsasüütajaid. Kõige ohtlikum isend inimkonnale tervikuna on inimene ise.

* Tomatid valmivad vaatamata pilvealusele ja jahedavõitu

ilmadele, ka kurk on juba söögikõlblik.

* Põhjaliku uuenduse sai sissesõidutee. Ka mägimännid ja mandlipõõsad said välja juuritud ja seda kohta tähistab nüüd suur kivi, mille ümber sai muru külvatud.

* Õitsema hakkasid minu lemmikvärvi liiliad.

Lahkunuid mälestamas

Juulikuus on mitmete lähedastega seotud tähtpäevad, sünni- ja lahkumisepäevad. Kõikide kallite haudadel sai käidud, kuhu ei jõudnud ise, viisid lilled ja küünlad mere taha teised. MAMMA - 16.juulil möödus tema sünnist 104 aastat. Meie hulgast lahkus ta 15.sept.1990.

HELLE - 17.juulil oli tema sünnipäev, tema oleks saanud 68 aastaseks, Helle suri 14.dets. 1998.

MEMM - 19.juulil 2000.a. lahkus tema, tänavu oleks saanud 95 aastaseks.

AITA - 21.juulil 2006.a. tapeti Merikülas sadakond meetrit eemal oma suvilast.

ON ELU LÜHIKE, ON AINULT VIIV.

KESK MAISEID ASKELDUSI TÕUSEB IIL

JA LUBA KÜSIMATA ASKELDAJA VIIB.

Olen leidnud palju sarnast memmel ja mammal - mõlemad sünnitasid palju lapsi, esimene kaheksa, teine üheksa. Kui palju ära tõsteti raske talutööga, teab ainult Kõigevägevam. Mõlemad olid lahtiste kätega, õmblesid, kudusid, joonistasid, tegid ära kõik talutööd ja oskasid loomadega ümber käia. Viimased pojad sünnitasid mõlemad 45 aastaselt! Mõlemad surid 87 vanuselt. Memm oli lõpuni selge mõistusega, vaatas telekat, luges lehti, lahendas ristsõnamõistatusi ja tundis huvi maailmaasjade vastu. Mamma oli usklik, puusaluumurd aheldas ta mitmeks aastaks voodi külge ja seal ta vaikselt kustuski.

Mäletan, et teismelisena juurdlesin ma pidevalt selliste küsimuste kallal, näiteks: miks olen ma siia ilma sündinud? miks olen just sellesse peresse sündinud? miks ei oleks ma palju varem sündinud? jne. jne. Kui esitasin taolisi küsimusi memmele, siis leidis ta mulle kohe mõne töö või käskis mul lihtsalt vähem mõelda ja vähem raamatuid lugeda. Arvan, et igaühe sündimine on ette määratud, ette määratud on koht, vanemad, et igaühel on oma elu ülesanne. Meil kõigil on selles elus mingi missioon. Kas oskame seda omaks võtta ja seda järgida, ei tea...

Sellised mõtted said nüüd spontaanselt kirja pandud hingamispäeva viimastel tundidel.

Suviseid toimetusi

* Tänane päev möödus mustikametsas. Tore oli kõrgete mändide all mustjaid marju noppida. Olin juba unustanud nende väiksuse. Aias on meil kaks kultuurmustikat ja iga päev vaatan kümneid kordi nende suuri rohelisi marju ja nüüd - pisikesed ja mulle tundus, et momendil polegi nad täiesti valmis, sest neid pidi varre küljest ikka päris tugevasti ära tõmbama. Vist nad ise mõtlesid, et ei taha nii rumala korjaja ämbrisse minna. Ega ma ahnitsenudki, nautisin tuulekohinat, peeneid vihmapiisku... aga praeguseks hetkeks on korjatud marjad puhastatud, suhkruga peenestatud, karpidesse pandud ja sügavkülma unne pandud.

* Eile käisin hambaarstil. Tolle juures esimest korda. Pean personaalselt nii tohtri kui kabineti, aparatuuri ja töö kohta ainult kiidusõnu ütlema. Loodan, et makstud summa oli vastav tehtud töö kvaliteedile. Eks elu näitab seda.

* Noh, nii on lugu, et nüüd "ta" laiutab meil ülal korrusel, suur, läikiv, imeõhuke ja ilmatu suure sihverplaadiga. Lükkasin oma tooli nii kaugele kui sain ja ikkagi on minu jaoks liig. Aitäh pojale! Arvan, et mingil määral parandab see meie elukvaliteeti. (Mina eelistan enam arvutit.)

* Lugedes lehti ja uudiseid, tabasin end mõttelt, et inimesi on haaranud mingi minevikuihalus. Küll jäljendatakse viikingeid, keskaegse linna käsitöölisi, kaupmehi, rüütleid, muinaseestlasi jt. Valmistatakse kiviheitemasinaid ja piiramistorne, matkitakse muistseid lahinguid, duelle, ahvitakse järele kunagisi võitlusviise jms. Ja samas on ülikiired rongid, kosmoseaparaadid, Internet. Tundub, et inimene teeb ühe sammu ettepoole ja kaks tagasi. Ta ei ole julge nagu Ikaros, kes hukkus, sest Ikaros lendas kõrgele ja tõusis päikeseni kuni see ta hukutas. Tundub, et inimene kardab lahti lasta oma minevikupärandist. Mis saaks siis inimesest kui ta ei matkiks ega jäljendaks möödunut? Samas aga terendab kõrvus Juhan Liivi ütelus:"Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."

* Mis on maailma ja inimestega lahti? Iga uudis on nagu rindeteade - siin õnnetus, seal kokkupõrge, tulekahi, maavärin, üleujutus, liikluõnnetused. Meenub, et vana-aasta eel ennustasid sensitiivid seda kõike ette. Nende peamine nõuanne oli, et tuleb vältida kõiki transpordivahendeid, ka loodusõnnetustest oli juttu. Midagi ei ole püsivat. Tekib tõesti ühepäevaliblika tunne, lehvita tiibu ja sära üks päev korraga!

* Suve valgem pool on läbi. Päevad lühenevad, ööd pikenevad, rohutirtsud sirtsuvad, sääsed ja tohmakad ründavad. Ilmad on muutunud tujukaks kui teismelised tüdrukud. Roheline värv puudel ja põõsastel on pleekinud ja heledamaks läinud.

Lisan Redrikust Norra pilte

Juhtimisest infoühiskonnas

Juhtimisspetsialistid kinnitavad, et informatsiooni levimise kiirusest sõltub ettevõtte töö tootlikkus. Praegune XXI saj. ongi infoühiskond, mis peaks tagama vajaliku informatsiooni liikumise juhilt kõige madalamal positsioonil oleva töötajani. Paraku see nii ei ole. Masinalik ja kiretu asjaajamine tapab kõik inimliku. Kuhu jääb inimkonna esimene suhtlemisvahend - kõne? Kuhu jääb silmside, poolte dialoog, üksteise ärakuulamine, selgitamine, empaatia, hääle, näomiimika varjundid, kehakeel ja tuhat muud täpsustavat pisiasja? Infopõud tekitab ettevõtte töötajate hulgas ebakindlust, pingeid, käega löömist, tõrjutust, meeskonnatöö lagunemist jne. Mõnest üritusest saad teada hiljem ajalehest või loed ettevõtte koduleheküljelt.

Targad masinad, ärge muutke inimesed tuimadeks ja bürokraatlikeks hingetuteks ametnikeks!

Vihmane aed

Aias valmivad marjad...

Terved on need inimesed, kelle aias õitsevad saialilled....../ on see õige? ei tea...

Liiliad nutavad vihmapisaraid...

Ja Ferris on kolmekuune, kaal 7 kg

Elamus

Neljapäeval läksin bussiga Raplasse. Jõudsin varakult kohale ja tore oli lihtsalt jalutada, vaadata inimesi, muutunud maju ja tänavaid. Mõtted läksid kooli aja peale ja fantaseerisin, et kohe astub kõrvalteelt ette mõni klassiõde või - vend. Aga ei midagi, oligi ainult ettekujutus,mõtlesin, millest rääkida, mida küsida jms. Ilm soosis nostalgilist rekurssi möödanikku tagasi. Ausalt öeldes ei meeldi mulle sellises meeleolus ühtki tuttavat trehvata ja vastata siis mingitele stampküsimustele, mida tajun juba eelnevalt eos ette.

Pildistasin, jalutasin jõeäärsel trotuaaril ja kirikuõues, mõtlesin elu tühisusest, inimeste väiklusest ja üldse elu mõttest. Ostsin pileti ja kirikusse sisenedes tunnen igakord mingit kummalist muutumist. Inimesed, sealjuures ka mina, muutuvad avatumaks, näojooned pehmenevad, vaadatakse möödumisel üksteise silmadesse, kõigi nägudele ilmub mingi seletatuse ilme. Kontsert oli väga hea. Esimene osa andis aega endasse süüvimiseks ja ära tundmise rõõmu esitatud paladest. Teine osa, see oli müstiline... Seal oli kõike, tundus nagu kaks loovat hullu mängisid kirikuliste emotsioonidel ja tunnetel. Oli kõrgeid hingekriipivaid ja madalaid kumisevaid hääli, kriiskeid, karjeid, rääkimata kõikvõimalike pooside kasutamist. See oli täielik show selle parimas tähenduses. Seisin teise osa püsti, käed plaksutamisest haiged ja käsi vargsi pisarid pühkimas.

Raske on pärast sellist läbielamist tavaellu lülituda, aga tuli. Koju jõudsin kolmveerand kümne paiku ja uskumatult raske oli kodustele ümber kõike rääkida. Inimesed, käige sellistel üritustel!

Mõtted

Uudiste ja kommentaaride lugemine toob kummalise seisundi- mida tahavad inimesed nendega saavutada, nii õelad, salvavad, ropud on need. Millised on nende kirjutajad? Eeldan, et igaühel neist on kodu, pere, töökaaslased...Pean lugu neist vähestest, kes kirjutavad oma nime all, kartmata seda saasta, mis neile hiljem kaela sajab. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Mina küll ei arvanud, et inimesed võivad nii palju muutuda - rahaahned, kadedad, võltsid, reeturid, labased, reostajad, lõhkujad, ükskõiksed ...jne. Eriti vihastab äraleierdatud fraas- vaba maa, teen, mis tahan, ütlen, mis tahan...

Konfutsiuse arvates saab õige eluviis alguse targast ja õiglasest valitsejast, keda nõustavad õilsad ametnikud.../president...Härma taluga seonduv...

Sokrates püüdis näidata inimestele nende rumalust ja aidata nii iseennast tundma õppida. Ta uskus, et tark inimene on võimeline ise mõtlema ning tõeni jõudama.

Keskaja humanistid uskusid , et ühiskonda võib ainult hariduse abil mõistuspäraselt ümber korraldada..../ meie pooleliolev haridusreform...külakoolid ja miljonitega ülesviksitud eliitkoolid...

Voltaire ei arvanud demokraatiast midagi: "Kui harimatu rahvahulk hakkab tegutsema, hukkub kõik."

"Demokraatia on kohutav asi, see on väga paha valitsemisvorm, kuid paremat pole välja mõeldud." / W.Churchill

Demokraatia pole lollidele.

Järelikult on ainuke väljapääs hea haridus ja kasvatus. Mõelgem...

Tundub nii, et minus on ärganud maailmaparandaja vaim.

Panen siia veel Matthiase Türgi piltidest tehtud mosaiigi...

Mõtted

Uudiste ja kommentaaride lugemine tekitab alati kummalise tunde. Millised on meie kaaskodanikud, kes sülgavad roppust, kurja, inetusi jne.? Iga kirjutaja on ju käinud koolis, tal on lähedased, kodu, sõbrad jms. Eriti häirib mind sageli korratu - vaba maa, teed, mida tahad, ütled, kirjutad...mida tahad. Mida sa siis tahad? Kellelegi haiget teha, solvata, saada kirjutamise rahuldust...

Pean lugu inimestest, kes kirjutavad oma nime all ja on üle kaelasadavast saastast.

Kas sellist Eestit tahtsin? Ei, kuigi elu kvaliteet ja võimalused on väga palju paranenud. Ei, ei, ei..

- mulle ei meeldi inimesed, kes reostavad, lõhuvad, rikuvad, määrivad, vandaalitsevad

- mulle ei meeldi roppu ja labast kõnepruuki kasutavad inimesed

- mulle ei meeldi ülbe ja solvava käitumisega inimesed

- mulle ei meeldi võõra valu ja väetima suhtes ükskõiksed inimesed

- mulle ei meeldi uhked ja kadedad inimesed...

Mitte üheski asjas ei jõuta ühisele seisukohale, ikka tekivad vastuolud, konfliktid või lahendatakse tüli naabrite vahel kohtukulli abil. Mis on küll lahti inimeste ja ühiskonnaga viimasel (te) ajal (aegadel)?

Konfutsius õpetas, et igaüks peab tegelema sellega, milleks ta on seatud. Õige eluviis saab alguse valitsejalt, kes võtab ametnikeks õilsaid inimesi. Tuleb austada vanemaid ja järgida traditsioone... /meie president, Härma ...

Sokrates näitas inimestele nende rumalust ja püüdis aidata neil iseennast tundma õppida. Ta uskus, et kui inimene õpib kõigepealt oma mõistust kasutama, siis on ta võimeline ise mõtlema ning tõeni jõudma...

Keskaja humanistid uskusid, et ühiskonda võib hariduse abil mõistupäraselt ümber korraldada.../meie poolel teel olev haridusreform, külakoolid ja miljonitega üles viksitud eliitkoolid...

Voltaire :"Kui harimatu rahvahulk hakkab tegutsema, hukkub kõik."...

Demokraatia on kohutav asi, see on väga paha valitsemisvorm, kuid paremat pole välja mõeldud... /W.Churchill

Demokraatia pole lollidele... Kuhu lähed Eesti riik?

Tegin Matthiasest Türgi piltide põhjal kollaaži...

Tee laiendamise pilte

Naljakas, et arvuti teeb kuuest pildist üheksapildilise (!) kollaaži ja siin need ongi:

Vihmane nädalavahetus

Ilm muutus vihmaseks ja ilmateade lubab taolise ilma edasist püsimist, st. hoovihma, sekka äikest ja sooja. Hea seegi ja eks vihma maapind tahab küll. Öine vihm oli hooti väga tugev, sest vastu katuseakent trummeldav vihm katkestas paaril korral mu rahutu une ja alles vastu hommikut suikusin paariks tunniks sügavamalt.

Grillisime eile kaua, sõime head ja paremat, jõime magusat punast veini ja loomulikult oli kõige tähtsamaks persooniks meie pisipõnn, kes võttis meie tegemistest osa küll käte ja jalgade, imearmsate näogrimasside ja häälitsustega. Küll areneb väike inimene kiiresti! Tema sünnihoroskoop eeldab huvitavat ja teistele vajalikku tegevust.

Hilisõhtul läksime jalutama. Küla oli vaikne, ei näinud inimesi, aga kohtasime kahte neljajagset olevust. Üks oli pisike üleni must kutsikas, kes ei suutnud otsustada, kas tulla meiega või mitte. Lõpuks valis arvatavasti oma kodutee. Teine oli suur heledakarvaline kolli. Kummaline seik, eks ole?

Meie tänavat laiendatakse. Sõidutee kõrvale tehakse kõnnitee ja pannakse veel tänavavalgustus. Paralleelselt käib ka tenniseväljakute ehitus ujula taga. Maastik seal on muutunud tundmatuseni.

Enne vihma jõudsin pildistada õitsvaid lilli meie aias. Siin on osa neist.

Piilume tagasi...

* Kui Eestimaa elab tantsu- ja laulupeo melus, on alati meil tähtis perekondlik sündmus - meie vanema poja sünnipäev on just sel ajal. Seekord oli see eriti tähtis - 40 aastat sai täis. Armsa kingituse tegi isale poeg Matthias, kes õlimaalidega tegi pildi tunkedes habetunud isast, kes lööb haamriga kõveraks läinud naela maalile, millele on maalitud suur arv - 40. Kunstiteos sai hästi värviline ja imearmas. Muidugi eelnes lõputööle pikk mitmete ekskiide rida ja proovivärvimised. Juhendajaks oli Lullu. Ka meie kingitus valmistas talle rõõmu.

* Paul ja Eva viisid ometi õuest ära 7-aastase Peugeot-302. Nael kummi!

* Vend Avo käis katsikul. Veetsime pika ja jutuka õhtupooliku kamina juures.

* Redrik on Kadrioru malevas. Tööpäev on 4 tundi pikk ja peamiseks töövahendiks on reha. Harjumatu on töötegemine sellele teismelisele, sest see väsitab ta niivõrd ära, et ööelu on olematu ja voodisseminek toimub normaalsel ajal!

* Meeldivaks üllatuseks oli endiste ja praeguste kolleegide kontakt Lulluga. Nii peetigi koos Aivo 55.sünnipäev. Pika päeva jooksul nostalgitseti ja nenditi, et suhted, inimesed ja lapsed on muutunud ja paraku ükskõiksemaks ja pealiskaudsemaks. Aga selline ongi ju elu!

*20 kg maasikaid on paigutatud sügavkülmikusse. Peaaegu 6-tunnine "maasikaralli" koosnes puhastamisest, purustamisest, karpidesse paigutamisest. Kujutan ette kui mõnus on külmal talvehommikul pannkoogid maasikatega süüa. Suvel ei maitse ikka nii või...?

*Ain... Rõõm oli kuulda optimistlikku ja naerusegust häält. Aga ...ratastool, tõstuk, kaldtee. Ainsaks sissetulekuks on invaliidsuspension - 3600 EEK! (Ahjaa, ka minu pension suurenes 250 krooni võrra). Kindlasti läheme taas Aini vaatama.

*Aias hakkasid õitsema mu liiliad. Super! Kummaline muundumine käib neil - nimelt võtavad nad kõik üle tugevama sordi värvi! Pean nad istutama aia erinevatesse osadesse laiali. Istutasin aeda uusi lilli, sain need Milvilt. Minu õde on Eesti meister neljal alal: hoota kaugushüppes, kuulitõukes, ketta- ja odaviskes. Nüüd treenib ta end EM -iks.

*Aias on meil uus kiik, kus on mõnus lesida, lugeda, Ferrist kallistada ja lihtsalt lilli ja taevast vaadata.

*Jälle oleme Mustamäel arstikabineti ukse taga ja jälle on seest kuulda masinate müra ja jälle lõigatakse ja tehakse suus ligi 20 õmblust. Seekord tuli talle minestus peale ja seekord on ta viletsam kui maikuus.

* Ferris on praegu 2,5 kuud vana.